Kalamaja piirkond on tänapäeval nimi, mis meelitab paljusid noori koduostjaid magnetina. Aktiivselt taastuv piirkond kaunite vanaaegsete puumajade ja väikeste vaiksete tänavatega on saanud paljude perede jaoks unistuste kodukohaks, millest annavad tunnistust kõvasti kerkinud hinnad. Mis on see, mis inimesi jätkuvalt Kalamajja meelitab ning millele tasuks ostu sooritades tähelepanu pöörata?
Põnev ajalugu
See Karjamaa, Pelgulinna , Vanalinna ja Sadama vahele jääv ala on üks Tallinna vanimaid piirkondi. Esimesed kirjalikud viited Kalamaja kohta pärinevad 1374. aastast. Keskajal elasid kalamajas peamiselt kalurid, mündrikud ja lootsid ning sellest on tulnud ka Kalamaja nimi. 1527. aastaks asus siin piirkonnas 78 majakrunti ja 17 kõrtsi. Üheks silmapaistvamaks ehitiseks oli Kalamaja elanikele rajatud Gertrudi kabel ehk Kalamaja vanim kirik.
Pärast Liivi sõda algas Kalamajas kiire areng. 17. sajandil rajati Kalamaja terrirootiumile mitu kindlustust – Skoone bastion, Lõvilinnuse-nimeline madalam kivitorn ja laiendati sadamat. Vene tsaar Peeter I üritas rajada Kalamaja piirkonda võimsat sõjasadamat. Sadama kindlustamiseks rajati merre Läänepatarei ja Topeltpatarei ehk Vana patarei. Ehitati suur mereväehospidal, Feodor Stratilati kirik ning Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas. Ühtlasi rajati nüüdne Kopli tänav (1773), millest kujunes peamine vanalinna ja Kopli vaheline ühendustee. Krimmi sõja tulemusel kustutati Tallinn maakindluste nimekirjast, merekindlus likvideeriti 1864. aastal.
Pärast seda hakati Kalamajja rajama uusi tööstusettevõtteid: 1865 gaasivabrik, 1880 E. Lausmanni masinatehas, 1881 F. Wiegandi masinatehas, mis hakkas hiljem kandma Ilmarise nime. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kerkisid piirkonda Volta, Noblessneri laevatehas ja Tallinna elektrijaam. Tööstusettevõtete järgi ongi oma nime saanud Volta, Tööstuse, Vabriku, Valgevase ja Malmi tänavad.
Enne I maailmasõda oli Kalamajas välja arenenud kogu infrastruktuur. 1930. aastatel laienes elamuehitus Lausmanni heinamaale, praeguse Tööstuse ja Vabriku tänava vahelisele alale. Anton Soansi ja Eugen Habermanni algne planeering nägi ette kvartali keskossa kogu asumi tarbeks suure avaliku haljasala rajamist, kuid nõukogude ajal ehitati sellele alale tänapäeval Salme kultuurikeskusena tuntud hoone. Samal ajal rajati Kalamajja ka klaverivabrik, kalakombinaat ja kalurikolhoosidevaheline laevatehas. *
Atraktiivne tänavapilt ja mõnus ajaveetmiskeskkond
Märkimisväärne osa Kalamajast on tunnistatud miljööväärtuslikuks piirkonnaks. Siin asuvad mitmed mõnusad kohvikud – Boheem, Tops, Noblessneri suvekohvik jt, vahvad pagariärid, teatrid ja pargid. Siinses piirkonnas on jalutuskäik tänavatel omaette elamus, mil silm puhkab kaunitel nikerdatud puitfassaadidel. Ilusates aedades säravad lillepeenrad. Noored asunikud toovad tänavapilti särtsu ja värvi, mõnus meeleolu on alati õhus. Kalamaja päevade ajal on tegemist rohkem kui küll, elu ja ilu jagub igale tänavanurgale. Siinkandis elab palju sõpruskondi, kelle jaoks üksteisel külaskäik on vaid mõnede minutite küsimus.
Vähe privaatsust ja avarust
Samal ajal kui puumajadega palistatud tänav on kaunis vaatepilt, tuleb meeles pidada, et selline elu ei pruugi sobida inimestele, kes on harjunud vaikuse ja avarusega. Kalamaja korterid on pigem pisemad ning sageli avaneb aknast vaade majasse teisel tänavapoolel, mistõttu legendid vastasmaja naabritest, kelle iga iseärasust tuntakse, tekivad kiirelt. Küllalt tihti puudub majadel isiklik aed ja siis tuleb lastele mänguplatsi otsima minna kusagilt mujalt. Puuseinad ei ole kuigi helikindlad ning tihedama liiklusega tänavatel (Soo, Vabriku) tuleb harjuda tänavamüraga. Kindlasti tasuks uurida kommunaalkulude kohta, sest vanade majade soojapidavus võib olla väga erinev, nagu ka elanike soojatarbimisharjumus. Üks on kindel – igale inimesele leidub kuskil just täpselt sobiv kodupaik! Et see üles leida, tasub alati veidi tausta uurida.
*Allikas: Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed, autoriteks R. Nerman ja L. Lõhmus