14.- 18. märtsini toimus Washingtonis juba traditsiooniliseks kujunenud Maailmapanga konverents „Land and Poverty“. Konverentsi nimetus on vast intrigeerivgi, aga paljudel puhkudel võib näha tihedat seost inimeste toimetuleku ja maasuhete vahel. Võib julgelt väita, et kõigis arenenud riikides on maasuhted suhteliselt hästi reguleeritud, on loodud hästi toimivad registrid ja muud infosüsteemid, kinnisvaratehingute tegemine on suhteliselt korrastatud, maasuhetes on vähe korruptsiooni. Samas on paljude vähemarenenud riikide puhul põhjust neidsamu teemasid probleemidena käsitleda.

Mis on meil sellest õppida?

Kindlasti võib sellisesse ettevõtmisse suhtuda kui kolmanda maailma riikide probleemi, millega meil midagi pistmist ei ole. Samas ei saa unustada, et teistel võib meilt olla midagi õppida ja nii kummaline kui see ka esmalt ei tundu, on ka meil teistelt palju õppida. Kui natuke eestlaste eneseuhkust kergitada, siis on põhjust muuhulgas käsitleda ka Maailmapanga juba aastatepikkust riikidevahelist võrdlust „Doing Business“. Väga lihtsalt öelduna on esikohal riik, kus äri tegemine peaks kõige paremini sujuma ja viimasel kohal riik, kus see on kõige keerukam. Võrdluse aluseks on 10 erinevat nö alateemat, mis puudutavad ettevõtluse alustamist, väliskaubandust, krediidi saamist jms. Muuhulgas on üks kümnest komponendist ka kinnisvara registreerimine, mille puhul Eestil on küll põhjust uhkust tunda, sest erinevalt kõigist muudest Eestit puudutavatest näitajatest oleme siin 4. kohal. Võrdluseks sedavõrd, et meie koht üldarvestuses on 16. ja näiteks väikeaktsionäride kaitse küsimustes oleme alles 81. kohal. Üldarvestuses on kõik Põhjamaad meist eespool ja Läti ja Leedu pisut tagapool. Kui veel tagasi tulla kinnisvara registreerimise juurde, siis meist veelgi edukam on Leedu, olles 2. kohal ning Põhjamaadest ja Balti riikidest kõige tagasihoidlikum koht on Läti 23. koht. Muuhulgas suuresti Maailmapanga toel tehtud reformid Kesk- ja Ida-Euroopas ja ka Kesk-Aasias on osutunud sedavõrd edukaks, et esirinda on jõudnud muuhulgas riigid, kus paljud muud näitajad ei ole sedavõrd kiirelt paranenud. Eks seda näitab ka asjaolu, et Leedu ja Eesti on möödunud näiteks kõigist Põhjamaadest. Aga Eesti poolt vaadates tuleb öelda suur tänu Maa-ameti töökale seltskonnale!

Tegelikult on ka teine kinnisvaraga tihedalt seotud teema ja see puudutab ehitamist. Mitte füüsilist tegevust ja asja silmaga nähtavat poolt, vaid ehitamisega seotud lubasid. Eesti on selleski osas silmapaistval 16. kohal.

Kus on valupunktid?

Valupunkte on kõikjal ja paljudes erinevates asjades. Paljud riigid pole alustanud süsteemse registreerimisega, paljudel puhkudel on seesugune ajalooline kogemus küll olemas, aga tänaseks pole säilinud ei registreid ega enam ka praktilist kogemust. Loomulikult pole registreerimine oluline asi iseeneses. Registreerimine võimaldab eelkõige tagada omanike õigusi, eelkõige omandiõigust, kuid on aluseks ka hüpoteegisüsteemile ja võimaldab kinnisvara maksustamist. Kahtlemata on ka muid väljundeid. Ja taas kord ka vastupidi: kui tasemel süsteem puudub, siis pole põhjust rääkida ka õiguste garanteerimisest või toimivast hüpoteegisüsteemist. Kahtlemata ei teki pole slummistumine seetõttu, et puudub korralik registrisüsteem, kuid sellest väljamurdmine ei õnnestu ilma registrita kohe kuidagi. Siia tuleks lisada meie jaoks kauged diskrimineerimise teemad, mis esmalt tunduvad kinnisvara kontekstis üllatavatena, kuid kõik see on osa igapäevastest probleemidest nii mõneski maailma paigas. Kinnisvaramaks ei paku rõõmu ühelegi maksumaksjale, kuid samas kogutakse märkimisväärne osa maksudest just kinnisvara väärtusele põhinevalt paljudes riikides ja seda eriti maailma jõukamates riikides. Eesti ülikõrged tööjõumaksud on paljudele pinnuks silmas, aga oludes, kus maksutulude vähendamisest tervikuna on keerukas kõneleda, on küsimus eelkõige alternatiivides. Näiteks USA-s on suurimaks kohalikuks maksuks just kinnisvaramaks. Sarnaseid näiteid on maailma jõukamate riikide hulgas teisigi. Olukorras, kus Eesti kinnisvara hinnad on paari viimase kümnendi jooksul kiirelt kasvanud ja sama on teinud ka hoiuste maht, oleks kinnisvaramaksu vähemalt hoomatavaks muutmine või ka mingi muu varamaksu kehtestamine tõsine alternatiiv tulumaksule. Pean siinkohal silmas seda osa üksikisiku tulumaksuks, mis laekub kohalikesse eelarvetesse.

Millest kõneldi?

Konverentsi teemad olid seinast seina. Alustades tehnilistest küsimustest maamõõdu alal või mingi konkreetse riigi spetsiifilistest küsimustest ja lõpetades globaalsete käsitlustega. Ühest küljest esitati lennukaid visioone (ka New York loodi nö tühja koha peale, tuleb vaid inimestele võimalus anda!), teisalt arutleti kahe jalaga maa peal seistes hoopis argisemaid asju (kuidas tagada, et lahutatud naised saaksid osa varast, mis perele kuulus?). Konverentsi mastaabist, mis on ilmselt suurim omalaadsete hulgas annab aimu see, et ettekanded toimusid hommikul üheksast õhtul poole kuueni ja seda paralleelselt kümnes erineva suurusega saalis. Osalejate arv ületas 1000 inimese piiri. Aafrika probleemid leidsid väga tõsist käsitlust. Sealseteks muredeks on kiire rahvaarvu kasv, urbaniseerumine ning üha uute slummide teke koos kõigi sellega kaasnevate probleemidega. Loomulikult on probleem oluliselt laiem kui kinnisvara registreerimine ja sellega seonduv, kuid kahtlemata on ka maaprobleemide oskuslikum lahendamine üks võimalustest, kuidas olukorda leevendust tuua.

Maailmas toimuva vastu on alati põhjust huvi tunda, sest nii mõnegi teise riigi kogemustest on võimalik palju huvitavat ja vajalikku õppida. Tuli tunnistada, et nii mõnestki meie naaberriigist oli kohal märkimisväärselt palju inimesi. Oleks olnud tore, kui ka Eesti oleks olnud esindatud palju suuremal määral.

 Kirjutas Aivar Tomson

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga